TOP5: Eestlasi tapvate bakterite edetabel

november 29, 2019
bakterid
bakterid

Listerioos mis meie meedias paksu pahandust külvab, pole haigestumiste ja surmade poolest sugugi esikohal.

1. Auväärsel esikohal on pneumokokknakkus mille tõttu suri aastatel 2016-2018 kokku 38 inimest, haigusesse nakatus sel perioodil 498 inimest.

Pneumokokknakkuse tekitaja on mikroob nimega Streptococcus pneumoniae ehk pneumokokk. Pneumokokk on gram-positiivne kaksikkerabakter (diplokokk). On teada üle 40 pneumokoki serogrupi, mis jagunevad omakorda 90 serotüübiks. Nendest 10-12 serotüüpi põhjustavad 70% kõikidest invasiivsetest haigusjuhtudest. Pneumokokk on ülemiste hingamisteede normaalfloorasse kuuluv bakter, mis persisteerib ninaneelus haigust esile kutsumata. On teada, et 5-20% tervetest täiskasvanutest ja 10-30% lastest on selle bakteri kandjad. Kandluse protsent on suurem kuni 2. aastastel lastel kuna nendel puuduvad tüübispetsiifilised kaitsvad antikehad. Samuti on kandlus kõrgem kinnistes kollektiivides, nt koolieelsetes lasteasutustes, sõjaväes, vanglates, hooldekodudes jm. Kuigi pneumokokknakkusesse võib haigestuda igas vanuses, põevad sagedamini seda nakkust alla 2. aastased väikelapsed, vanemaealised ja immuunpuudulikkusega isikud. Pneumokokknakkus on tõsiseks probleemiks nii arenenud kui ka arenguriikides. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel haigestub igal aastal maailmas pneumokokknakkusesse ligi 10,6 millionit alla 5. aastast last ning sureb selle tekitaja poolt põhjustatud haigusesse ligi 2 miljonit inimest.

Levimine: 

Pneumokokk levib inimeselt inimesele peamiselt piisknakkusena köhimisel või aevastamisel, samuti kandub ta edasi kokkupuutel limaskesta sekreediga saastunud esemete kaudu (mänguasjad, kööginõud jm).

Haigusnähud: 

Pneumokokid võivad põhjustada nii invasiivset kui mitteinvasiivset nakkust. Mitteinvasiivne nakkus piirdub ainult limaskestaga ning kõige sagedasemateks haigusteks lastel on äge keskkõrva- ja põskkoopa- või kopsupõletik. Invasiivsetest nakkustest võib esineda baktereemia, meningiit, baktereemiaga kulgev kopsupõletik, sepsis. Harva võib pneumokokk põhjustada ka endokardiiti, osteomüeliiti, perikardiiti ja pehmete kudede nakkusi.

Äge keskkõrvapõletik on kõige sagedasemaks pneumokokknakkuse kliiniliseks avaldumisvormiks. Umbes 30-50% kõikidest kõrvapõletikest on põhjustatud pneumokokkide poolt. Äge keskkõrvapõletik võib esineda igas vanuses, kuid kõige sagedasem on
haigestumine väikelastel kuuendast elukuust kuni teise eluaastani. Haigusele on iseloomulik tugev kõrvavalu, survetunne ja kuulmise langus kõrvaõõnde kogunenud mäda tõttu. Kõrvavalu taandub, kui mäda väljub kõrvast läbi kuulmekile. Enamikel juhtudel kaasneb keskkõrvapõletikuga ka kõrge palavik. Lastel algab kõrvavavalu tavaliselt öösel, lamavas asendis. Sageli eelneb ägedale keskkõrvapõletikule äge nohu. Bakteriologiline uuring mädasest eritisest võimaldab välja selgitada, millised bakterid on põletiku põhjustajaks ning selle alusel määrata põhjuslik ravi.

Pneumokokk-põhjustatud kopsupõletik esineb sageli lapseeas. Bakterite poolt põhjustatud ägedale kopsupõletikule on iseloomulik järsk algus külmavärinate, palaviku ja valutorgetega haigel rindkeres. Lisanduvad piinav kuiv köha, nõrkus ning peavalu. Haigustekitajat määratakse kindlaks bakterioloogilise uuringuga ning uurimismaterjaliks kasutatakse röga, ninaneelulima, verd või bronhhidest võetud sekreeti.

Pneumokokk-põhjustatud baktereemia ehk vereringe nakkus esineb peamiselt alla 2. aastastel lastel. Baktereemia võib esineda 25-30% kopsupõletiku haigetel. Kopsupõletiku puhul on organismi vastupanuvõime nõrgestatud, haigustekitajad liiguvad regionaalsetesse lümfisõlmedesse ning sealt edasi üle kogu organismi. Haiguskulule on iseloomulik kõrge palavik ja enamasti paraneb baktereemiast ravita, üksikjuhudel võib välja kujuneda tõsisem invasiivne nakkus (kospupõletik, luupõletik või meningiit).

Pneumokokk-põhjustatud meningiit on põletikuline protsess ajukelmetel, mis kahjustab ajukelmete ja kesknärvisüsteemi talitlust. Haigustekitaja satub hingamisteede limaskestadele, kust edasi levib verega ajukelmetele, tungides läbi aju kaitsebarjääri. Haigestuvad kõige sagedamini alla 1. aasta vanused lapsed. Bakteriaalse meningiidi kliinilisteks tunnusteks on kõrge palavik, peavalu, kuklakangestus, teadvuse hämardumine, oksendamine, loidus. Võivad esineda ka puutehellus ning valguse ja tugeva heli mittetalumine. Imikutel ei kujune alati välja tüüpilisi haigustunnuseid – selles vanuses lapsed on meningiidi korral loiud, magavad rohkem või on hoopis liigselt erutatud, keelduvad söögist ja oksendavad, võivad kaasneda krambid. Meningiidiga kaasnevad sageli tüsistused, mille sagedus sõltub sümptomite kestusest enne ravi alustamist. Selleks, et vältida tüsistusi, on väga oluline võimalikult kiire diagnoos ja õigeaegselt alustatud ravi. Haigustekitajat määratakse kindlaks seljaajuvedeliku bakteriologilise uuringuga.

Pneumokokk-põhjustatud sepsis on süsteemne põletikuline reaktsioon, mis tekib vastusena nakkusele. Sepsise korral on põletikulisse protsessi haaratud ka esialgsest haiguskoldest eemal asetsevad elundid. Raske sepsisega kaasneb vähemalt ühe elundi puudulikkus, näiteks neeruvõi südamepuudulikkus. Haige kehatemperatuur võib olla väga erinev, nii üle 38°C kui ka alla 36°C (hüpotermia), võib esineda tavapärasest sagedasemat südame löögisagedust või teadvuse kadu. Sepsis on väga tõsine seisund, millele võib järgneda šokk ja surm.

Ennetamine: 

Pneumokokknakkust saab ennetada vaktsineerimisega. Pneumokokkvaktsiin annab kaitse teatud pneumokokkide alltüüpide eest ning kaitseb meningiidi ja sepsise, osaliselt ka keskkõrvapõletiku ja kopsupõletiku eest. Laste kõrge vaktsineerimise hõlmatuse korral väheneb oluliselt ka täiskasvanute haigestumine tõsistesse pneumokokknakkustesse, kuna lapsed on peamised pneumokokknakkuse levitajad. Pneumokokivastast vaktsineerimist soovitatakse kindlasti alla 2. aasta vanustele lastele, kui inimene põeb kroonilist kopsuhaigust (astma), südamehaigust, neeruhaigust (nefrootiline sündroom), ainevahetushaigust (diabeet), kui plaanis on organi siirdamine, keskkõrvaimplantaadi paigaldamine või põrna eemaldamine. Vaktsineerimise vastunäidustuseks võib olla tugev reaktsioon vaktsiini eelmise annuse manustamisel, ülitundlikkus vaktsiini koostisosade suhtes ning kõrge palavikuga (>38,5°C) või muu raske kuluga haigus. Haigestumist on võimalik ennetada hügieenireeglite täitmisega. Oluline on kätepesemine, tuleb vältida haigetega ühiste olmeesemete kasutamist, sh lusikad ja joogitassid. Ühises kasutuses olevaid mänguasju tuleb tihti pesta. Haige laps tuleb kindlasti lastekollektiivist koju jätta ja lubada sinna tagasi täiesti tervena

2. Teine koht on Listerioos, mille tõttu suri sel ajaperioodil 10 inimest ja haigestus 41

Listerioos on bakteri Listeria monocytogenes poolt põhjustatud nakkushaigus, mis ohustab eelkõige immuunpuudulikkusega inimesi ning avaldub palaviku, meningiidi ehk ajukelmete põletiku või seedetrakti häiretena. Sporaadiline haigestumine listerioosi esineb aastaringselt, haigestumise sagedus tõuseb suvel. Haiguspuhangute põhjuseks on saastunud loomsete toiduainete tarvitamine, sh ebapiisavalt termiliselt töödeldud liha- ja kalatooted, pastöriseerimata piim ja sellest toodetud juustud, toores puu- ja köögivili.

Listerioosi riskigruppi kuuluvad rasedad, vastsündinud, vanurid, organ-transplantaatide retsipiendid ja immuunpuudulikkusega inimesed. Inimesed, kes kannatavad krooniliste haiguste all, nagu vähkkasvajad, diabeet, südamehaigused, AIDS või alkoholism, kuuluvad samuti riskirühma

Haigustekitaja: 

Listeria monocytogenes on rakusisene, gram-positiivne aeroobne bakter, mis on looduses laialdaselt levinud pinnases, vees, taimedel. Haigustekitajat on leitud loomasöödast, imetajatel (veised, hobused, lambad, sead, kassid jne), lindudel, kaladel, putukatel. Bakter on võimeline paljunema külmkapis seal hoitavatel saastunud toiduainetel. Listeeria võib säilida ja paljuneda biokiles, mis moodustub nt toiduvalmistamisel kasutavatel roostevabast terasest pindadel. Sellistes tingimustes on haigustekitaja tunduvalt vastupidavam puhastus-, desinfektsiooni- ja bakterivastaste vahendite vastu.

Nakkusallikas: 

Nakkusallikaks on haige loom või inimene. Vastsündinute nakatunud emad võivad pärast sünnitamist eritada haigustekitajaid 7-10 päeva jooksul tupe eritise või uriiniga. Asümptomaatilise kandluse korral eritab inimene haigustekitajaid roojaga.Levimine: 

Haigustekitaja satub organismi eeskätt saastunud loomsete toiduainetega. Loode võib nakatuda raseduse ajal haigelt emalt platsenta kaudu või hilise listerioosi puhul nakatub vastsündinu sünnituse ajal sünnitusteid läbides. Nahavormi võib inimene nakatuda kontaktnakkusena nahavigastuste kaudu.

Peiteperiood: 

Peiteperiood kestab 3 kuni 70 päeva, keskmiselt 3 nädalat.

Haigusnähud: 

Haigus esineb erinevate kliiniliste vormidena: 
Vastsündinute listerioos esineb kahes vormis – varajases või hilises. Varajase listerioosi puhul toimub nakatumine platsenta kaudu emalt. Sünnitus on sageli enneaegne ja lapsel on juba sündides sepsise tunnused. Hilise listerioosi puhul nakatub laps kas sünnitusteid läbides või haiglas. Lapsel ilmnevad sümptomid 3-5 päeva pärast sünnitust ja haigus kulgeb sageli meningoentsefaliidina. Hilise listerioosi korral on prognoos parem võrreldes varajase vormiga. Haiguse algul võivad esineda järgmised vaevused: palavik lokaalsete sümptomiteta; kesknärvisüsteemi kahjustused ja/või gastroenteriidi nähud.
Täiskasvanute listerioos väljendub tavaliselt meningiidina.
Rasedusaegne listerioos võib esineda väheste gripi või diarröa vaevustega või raske sepsisena, mis võib põhjustada abordi või enneaegse sünnituse.
Naha listerioosi puhul esineb lööve või pustulaarne nahakahjustus kätel või kehal. 1-5% inimestest esineb asümptomaatiline kandlus, mis kestab mõned kuud.
Haigus diagnoositakse kliiniliste sümptomite ja haigustekitaja tuvastamisega seljaajuvedelikus, veres, amnionivedelikus, vaginaalsekreedis, mekooniumis või roojas.

Ennetamine: 

Riskigruppi kuuluvatel inimestel – immuunpuudulikkusega, rasedatel, hormoonravi saavatel – tuleb hoiduda termiliselt ebapiisavalt töödeldud liha söömisest. Ei ole soovitav tarbida pastöriseerimata piima ja sellest toodetud piimasaadusi, suitsetatud kala, toorest pesemata puu- ja köögivilja. Tuleb hoiduda kokkupuutest potentsiaalselt ohtlike materjalidega, nt aborteeritud loomade lootega loomafarmides. Noad ja lõikelauad tuleb korralikult pesta pärast toorete toiduainete käitlemist. Oluline on isikliku hügieeni reeglite täitmine, eeskätt kätepesemine seebi ja veega ning naha mikrohaavade saneerimine.

3. Legionelloos – selle tõttu suri üheksa ja haigestus kokku 48 inimest

Legionelloos ehk leegionäride haigus on ägeda kulu ja bakteriaalse päritoluga nakkushaigus, mille põhihaigusvormiks on kopsupõletik. Haigus sai oma nime Philadelphias (USA) 1976. aastal toimunud sõjaveteranide-leegionäride kokkutuleku järgi, kus haigestus kopsupõletikku 182 inimest, kellest 29 suri. Euroopas omab leegionelloos selgelt välja kujunenud sesoonsust – kõrghaigestumine esineb suvekuudel, mil reisijate liikumine on kõige elavam. Nakatumise võimalikeks riskiteguriteks on vanemaealisus (vanus üle 50 aasta); meessugu (mehed nakatuvad naistega võrreldes kuni kolm korda sagedamini); kaasnevad haigused (diabeet, HIV-nakkus jm); immuunpuudulikkus; suitsetamine; reisimine ja haiglas viibimine (hingamisravi seadmete kasutamine).

Haigustekitaja: 

Leegionelloosi tekitaja on bakter Legionella pneumophila, millel on üle 40 liigi, inimestel põhjustavad haigestumist üle 10 liigi. Legionella on väliskeskkonnas ulatuslikult levinud jõeja järvevees, muudes veekogudes, kust nad satuvad tarbevee süsteemidesse. Bakter paljuneb veetemperatuuril +20-45°C, ei paljune temperatuuril alla +20°C ning üle +60°C. Vähemalt 90% mikroobidest hävib +50°C juures 80-124 minuti jooksul ning +60°C juures kahe minuti jooksul. Kloori suhtes on bakterid piisavalt vastupidavad, biotsiidid hävitavad eeskätt bioloogilise kile.

Legionella võib pikemat aega säilitada eluvõime külmas ning seisvas vees. Veetorustikes ja – reservuaarides olevad bioloogilised kiled, vetikad, amööbid jm bakterid ning sademed, muda, rooste, ebatasane pind, liitekohad soodustavad legionellade säilimist ja paljunemist. Nimetatud tegurite koosmõjul võib legionellasid leiduda ka sellistes joogivee ja soojavee torustikes, mida ei ole mõnda aega kasutatud, veekeskuste ja basseinivees, dušivees ning kliima- ja jahutusseadmetes, mistõttu on Legionella põhjustanud mitmeid puhanguid hotellides ning haiglates.

Levimine: 

Legionella levib eeskätt aerosoolina piisknakkuse teel. Võimalikud on ka bakteri muud levikuviisid, sh niiskest pinnasest pärit tolmuosakestega. Aerosoolina võib Legionella levida nakkusallikast mitmeid kilomeetre. Inimeselt inimesele haigus ei levi.Peiteperiood: 

Haiguse peiteperiood kestab 2 kuni 10 päeva, olles sagedamini 5 kuni 6 päeva, kuid võib pikeneda kuni 2 kuni 3 nädalani.

Haigusnähud: 

Haigusnähtudeks on kõrge palavik, kuiv köha, pea- ja lihasvalu, hingeldus, valu rinnus ning harvem esineb kõhulahtisus. 5-15% juhtudest lõpeb haigus surmaga. Arenenud riikides moodustab Legionella-põhjustatud pneumoonia 2-16% kõikidest pneumooniatest.
Haigust diagnoositakse kliiniliste sümptomite ning laboratoorsete uuringute alusel. Uuritavaks materjaliks on uriin, vereseerum, bronhiloputusvedelik, kopsubiopsia jt.

Ennetamine: 

Oluline on Legionella paljunemise vältimine veevarustussüsteemides. Külmavee süsteemis peab olema tagatud vee temperatuur alla +20°C ja kuumavee süsteemis +55-60°C. Tähtis on veevärgi süsteemide korrashoidmine ja korrapärane kontrollimine; torustikes vee seiskumise vältimine, nende regulaarse mehaanilise puhastuse ja läbivoolutamise teostamine.

4. Haemophilus influenzae ehk Hib-nakkus nõudis 6 inimelu ja 176 inimese haigestumist

Haigustekitaja: 

Hib-nakkuse tekitaja on gramnegatiivne aeroobne b-tüübi hemofiilusbakter mille patogeensuse määrab polüsahharidikapsli olemasolu. Kapslitüüpe on kuus (a-f), neist Haemophilus influenzae tüüp b (Hib) tekitab üle 90% kõigist rasketest haigusjuhtudest. Hemofiilusbakter kuulub inimese suu normaalsesse mikrofloorasse. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on kuni 5 % lastest hemofiilusbakteri kandjad. Läbipõdemisumisjärgselt võivad esineda tüsistustena kuulmislangus või kurtus, vaimse arengu peetus või jääv krambisündroom.  Haigestumise riski hinnatakse kõrgeks kuni viieaastastel lastel. Kuid suurim risk haigestuda on väikelastel vanusegrupis 4-24 kuud. Vastsündinu saab emalt platsenta kaudu Hib-antikehi kuid need kaovad esimeste elukuude jooksul. WHO andmetel haigestub igal aastal maailmas Hib-nakkusesse liigi kolm miljonit inimest ning sureb selle tekitaja poolt põhjustatud haigusesse ligi 400 000 inimest. Viimastel aastatel on täheldatud laste haigestumise vähenemist ja täiskasvanute haigestumise tõusu.

Hemofiilusbakter ei ole vastupidav väliskeskonnas, on tundlik keemiliste ja füüsikaliste faktorite suhtes, hävib temperatuuril +55°C ning tunduvalt kiiremini kaotab oma patogeenseid omadusi päikese käes ning kuivades.

Nakkusallikas: 

Nakkusallikaks on haige inimene või haigustekitaja kandja. Hemofiilusbakter levib ainult inimeselt inimesele piisknakkusena köhimisel, aevastamisel süljega ning kontaktide kaudu. Hemofiilusbakteri asümptomaatilised kandjad, kellel puuduvad kliinilised nähud on olulised nakkusallikad ja omavad suurt epidemioloogilist tähtsust.  

Peiteperiood: 

Peiteperiood kestab keskmiselt 2 kuni 4 päeva. Hemofiilusbakter koloniseerib ülemisi hingamisteid. Haigustekitajad võivad paljuneda ja levida sügavale kudedesse nasofaarünksi piirkonnas. Haemophilus influenzae b võib tekitada ajukelmepõletikku ehk meningiiti, kopsupõletikku, epiglotiiti, septitseemiat, tselluliiti, artriiti. Mitte kapsuleeritud tüved põhjustavad bronhiiti, keskkõrvapõletikku, kapsuleeritud tüved põhjustavad meningiiti ja epiglottiiti. Bakteriaalne meningiit moodustab umbes 50% haigusjuhtudest. Seda haigust iseloomustavad äkiline palaviku tõus, üle 38°C, peavalu, kaela jäikus, teadvuse häired ja teised meningeaalsed nähud. 

Ennetamine: 

Hib-nakkust saab ennetada vaktsineerimisega. Hib vastu vaktsineerimist alustati kogu Eestis 2005. a septembrist. Vaktsineeritakse kõiki imikuid vanuses 3; 4,5 ja 6 kuud ning revaktsineeritakse 2-aasta vanuseid lapsi. Kasutusel olev vaktsiin on kombineeritud vaktsiin, mis sisaldab Hib-le lisaks difteeria-, teetanuse- ja atsellulaarset läkaköha ning surmatud poliomüeliidi vaktsiinikomponenti.

Hib-nakkuse leviku piiramiseks on vajalik haige isoleerimine 24 tunniks pärast antimikroobse ravi alustamist, mille määrab arst. Kontaktsed kodused või lasteasutuse lapsed allutatakse meditsiinilisele jälgimisele. Juhul kui peres on veel immuniseerimata väikelapsi, määratakse kemoprofülaktikat kõikidele lähikontaktsetele, kaasaarvatud täiskasvanud pereliikmetele.

Hib-nakkust diagnoositakse mikrobioloogiliselt hemofiilusbakteri väljakülvamisel rögast, transtrahheaalse aspiratsiooni materjalist, empüeemi vedelikust või verest.

5. Meningokokknakkus, kampülobakterenteriit ja enterohemorraagiline E.coli soolenakkus põhjustasid sel perioodil kokku kuus surmajuhtumit – igaüks kaks

Meningokoki-nakkuse tekitajaks on gram-negatiivne bakter Neisseria meningitidis ehk meningokokk. B. Kampülobakterenteriit on äge bakteriaalne soolenakkushaigus, mille tekitajaks on bakter Campylobacter. On olemas umbes 20 serotüüpi, sagedamini on haiguse tekitajaks Campylobacter jejuni. Kolibakter (E.coli) esineb rohkelt inimeste ja loomade soolestikus normaalse mikrofloora osana. Patogeensed E.coli tüved erinevad mittepatogeensetest tüvedest antigeeni struktuuri poolest, mis määrab nende patogeenseid omadusi, sh toksiinide tootmise võimekust ning patogeensed tüved võivad põhjustada raskeid soolenakkusi.

Posted in Blog | Tags: , ,